Jõekaldad rajavad unelmatekodu
+4
Kristjan (36) ja ta pangatöötajast abikaasa Maris-Jane Jõekalda (34) kolivad peagi Püünsisse uude eramusse, kus on üleaedseteks teletähe vanemad ja õde perega. Paar müüs sügisel maha kodu Lasnamäe paneelmajas ja justkui proovikiviks abielule seadis end ajutiselt sisse Kristjani vanatädi 18ruutmeetrises kööktoas.
Aastaid duetis teleprodutsendi Teet Margnaga saateid teinud Kristjani elu on muutunud võrreldes kolme aasta taguse seisuga tohutult. Siis sai Jõekalda kahe saate salvestuse vahel puhata lausa neli kuud jutti, täna aga toimetab ekraanikangelane nagu orav rattas. Kristjan on oma firmaga Margna teleproduktsioonifirma alltöövõtja ning üha tugevnev konkurents telemaastikul surub takka. Kristjan palub sellest hoolimata ära märkida, et õhtuid ta ei juhi ja pulmavana töö jätaks hea meelega samuti teiste teha.
«Ürituste korraldajad on juba aru saanud, et mulle ei ole neid töid enam mõtet pakkuda,» muheleb Kristjan. «Aga nüüd on järgmine sats inimesi, kes ilmselt tänu saatele kutsuvad mind küll pulmavanaks ja maadlema - et tule võitle meie vastu viiel erineval moel!»
Sul on majaehitus käsil, finantsi ju läheb?
Nagu mutiauku. Ükskõik kui palju teenin, ikka läheb ära.
Praegu oleks ju hea pulmavanemana lisaraha teenida?
Naine ka esimestel aastatel ütles, et võta ikka vastu, raha on ju vaja, aga - ei! Nüüd on ta juba loobunud, sest ma ei tee ja kogu lugu. Sellega kaoks ära iseenda vabadus, sest iga kord sa ju müüd ennast kellelegi. Üheks õhtuks küll, aga see on nii hull tunne. Ma ei oskagi seda seletada. Sain selle kogemuse Kalaga (omaaegne menupunt - toim.) esinedes kätte - käisime kõrtsust kõrtsu, tegime laval tralli. Teatud hetkel sain aru, et lihtsalt ei taha ega viitsi enam.
Milline on su elustiil praegu?
Võrreldes kahe või kolme aasta taguse seisuga on nüüd kogu aeg kiire. Siis mässas Teet (Margna - toim) üksi rohkem. Ta valis saateformaadi, ajas kokku inimesed, kes seda teostasid, ja mina olin lihtsalt tema ühe saate juht.
Ma ei pidanud vastutama millegi eest, tegin oma saate ära ja kõik. Aega oli küll ja küll. Just ükspäev tuli Sepo Seemaniga jutuks, et kunagi küsis keegi temalt midagi une-eelseks lugemiseks. Sepo oli naernud, et võta Jõekalda märkmik - see on täitsa puhas. Ei ühtki märget, sodimist - jamamat asja pole olemas, jääd kiiresti magama...
(Igatsevalt) Mul oli tõesti piiramatult aega, tundsin end siis ülihästi. Mäletan, et kõige rohkem olen saate salvestamisest järgmise saate salvestamiseni puhanud neli kuud! Mitte midagi ei teinud. Siis oli õnneks Kala aeg ka, vedasin rahalises mõttes kuidagi välja. Aga see oli ka ikkagi see lõbuaeg, kogu aeg oli fun, kuniks ära tüütas.
Olid siis juba naisemees?
Jah, meil saab Marisega sel aastal kümme aastat abielu - 4. juuli on aastapäev. Oi, oi, siis peab Saaremaalt koduõlut tooma minema! (Naerab.) See selleks... Aga siis oli tõesti aega küll, nüüd - tühjagi. Konkurents on läinud nii tugevaks, kõik muudkui pakuvad oma ideid. Enam ei ole ainult see, et lähed ja pakud kevadel mõne uue saate sügiseseks hooajaks välja, nüüd tehakse juba hooaja keskel uusi saateid. Ja siis pendeldadki edasi-tagasi. Mõtleme Teeduga midagi välja, seejärel pakume idee kanalile. Kui sealt öeldakse, et tore küll, aga see siiski ei sobi, kohtume jälle, sinna vahele ekraanil oleva saate võtted, ka nädalavahetuseti. Ja nii see eluke läheb.
Vahel võtan eduka töönädala lõpetuseks pühapäeva õhtul pitsi konjakit, kui tean, et esmaspäeval midagi hullu-olulist ei ole. Meil on Teeduga selline kokkulepe, et üle päeva 10.30 saame tema juures kokku. Rohkem mingeid kindlaid päevaplaanipunkte ei ole, jooksvalt läheb paika kõik.
Sul on firmal oma kontor ka?
Nüüd tuleb, uude majja tuleb. Kohe eraldi tuba täiesti! Seal on kõik eraldi, isegi eraldi õhuvahetussüsteem - majal on üks, sellel toal aga teine. Muidu ei tuleks ju tööst midagi välja. Mida sa seal räägid või arutad, kui poiss jookseb ringi, naine praeb köögis muna ja sina istud kaks meetrit eemal - siis ei ole võimalik ju midagi rääkida!
Selle kontori juures oli mul kohe üks tingimus, mis ka täidetud on. Kui mul tulevad sinna inimesed kokku, kellega asju arutada ja nad kõik panevad korraga sigari ette, siis suits peab kaduma sealt sama kiiresti, kui ta sinna on tulnud. Selleks pandi tuppa eraldi tõmbamisaparaat sisse. Sest mäletan, kui meil Lasnamäe köögis tõmbasid kuus inimest suitsu ja ma tegin akna lahti, siis köök oli ikkagi sinine. Kuna tänapäeval kõrtsides ei tohi suitsu teha, siis mu kontoris peab seda teha saama, aga nii, et see kedagi ei sega.
Abikaasa tegutseb sul siiani panganduses?
Jah, vahepeal oli poisiga kodus, nüüd on jälle pangas tagasi, aga mida ta seal täpselt teeb... Kui käisin poissi Püünsisse lasteaeda kirja panemas, küsiti abikaasa ametit. Pidin talle helistama ja küsima: mida sa teed seal pangas? Meil ei olnud sellest enne juttu olnudki. Ta töötab krediidi... (Kristjan muheleb ja mõtleb hetkeks) No talle tuuakse paberid, ta sorteerib need ära ja saadab edasi - ta ei ole juhi tüüpi inimene. Talle meeldib nohiseda omaette, on n-ö reatööline, ei midagi glamuurset.
Te olete suutnud kümme aastat koos olla. Kuidas see on õnnestunud, seda enam, et tema on ikkagi finantsinimene ja sina loominguline tüüp?
See vist ongi hoidnud? Ei julgegi ära sõnuda. Seda on mulle ema juba ammu rääkinud - nii kui hakkasid lapse tervisest rääkima, no et laps terve, nii jäi laps haigeks! Sellega on samamoodi. Ma ei oskagi öelda, võib-olla on põhjuseks see, et me oleme sedavõrd erinevad inimesed. Ta näiteks naerab ikka nende piltide peale, mis on minust tehtud Peda päevilt, kui me ei tundnudki teineteist, kui mina olin veel selline kampsuniga kunstiinimene. Tema oli siis... selline korralik. Võib-olla kui liiga ühtemoodi ollakse ja liiga palju ühte sammu astutakse... No ma ei kujuta ette - meie igatahes ei käi teineteisele närvidele! Mingil hetkel ju ikka käiakse, see on selge, aga me ei võta asju lõppeks ehk nii väga traagiliselt.
Isegi praegu, kus elate eriti väiksel pinnal?
Jah, me elame praegu 18ruutmeetrises kööktoas. Ja ma mõtlesin alguses, et no nüüd näeb, kui tugev see abielu tegelikult on. Pole üldse hullu! Ainult müratase tõusis. Kui enne oli see ära jagatud mitme toa vahel, siis nüüd on kõik koos - televiisor, arvuti, raadio, köök, pluss kolm inimest, kes omavahel räägivad. Aga sellega harjub ka ära. Ma arvangi, et ehk on meid koos hoidnud seegi, et me oleme teineteisega harjunud ega võta asju enam nii suure kirega kui vanasti.
Paljud paarid kurdavad, et rutiin ja väsimus ajavad lahku.
Mu arvates on mõnes mõttes see rutiin just hea. Sõltub muidugi inimestest. Mõni on ju kohe loodud selline - tango, hopaa! - ja ei saagi teisiti elada. Aga ju siis meie oleme sellised teistmoodi, sihukesed mulgikapsad noh! Et ei olegi sellist kärtsu-mürtsu vaja ja ei otsi ka. Noh, ei tea jällegi, ja ei julge neid piire väga proovile ka panna. Pigem mingu nii nagu on ja kogu lugu - ptüi-ptüi-ptüi!
Kas teil on tekkinud ka mingid traditsioonid, mis koos hoiavad - käite kord aastas reisil, teete midagi teile ainuomast?
Ei ole, aga naine, jah, käib. Läheb teist aastat järjest suusatama. Läinud aastal, või oli see ülemöödunud aastal juba, avastas ta mäesuusatamise. Ma ei mäleta, kas ta isegi mainis või küsis mult seekord, kas ma tahaksin ka tulla... Ta juba teab, et ega mul ei ole seal mäe otsas nagunii midagi peale hakata.
Küll on meil tänaseks kujunenud enam-vähem ühine tutvusringkond. Tema sõbrad ja minu sõbrad on üks punt, kes käivad meie sünnipäevadel ja meie nende omadel. Me väga vähe käime koos väljaski. Ja mood on ju ka umbes selline, et kui on kellegi sünnipäev, siis naised lähevad lõpuks kuhugi, näiteks BonBon`i, ja mehed jäävad kööki istuma. Miskipärast on see nii, neil on omavahel ja meil meestega lõbu ja trall. See on nii paika loksunud, nii on hea ja mugav. Korra käisin naisega seal BonBonis või noh klubis sellises ja - ohh! (Kristjan ohkab veel korra) Ohh, no ei olnud see minu koht! Kuulad valju muusikat, seisad võhivõõraste inimestega justkui bussis, mis on pime ja muudkui välgub ja välgub seal veel midagi... Pealekauba pead sa selle kõige eest maksma veel päris palju raha. Lase olla, ei taha, ei taha.
Kaugel maja sisustamisega olete?
Esialgu on ta veel viimistlusjärgus. Aga seda tean, et minu kontoris peab olema kindlasti ümmargune laud. Ideaalis peaks lauda katma just seda värvi roheline kalev, nagu on pokkerilaudadel. See on nii ilus värv! (Naerab.) Ma lausa heitlen selle mõttega, sest teinekord jälle arutlen endamisi, et kui keegi istub seal laua taga, pits Vana Tallinnat käes, ja see läheb juhtumisi ümber... Siis on ju kogu lugu! Veel eile õhtul, kui teised juba magasid, mõtlesin, et kuidas ikkagi nii teha, et kalev kataks lauda, aga ei saaks mingil puhul rikutud! Sest kuidas sa hakkad inimest keelama - ära istu klaasiga laua taha! Milleks see laud siis üldse on!
Üks asi, mida ma kindlasti veel tahaks - et seal oleks, on klaasuksega meetrikõrgune külmutuskapp. Kui mul on asjad seal sees, siis ma näeks läbi klaasi, mida ma võtta tahan.
Ka naisel ja pojal on omad soovid...
Vot just! Üks asi veel. Ma imetlen inimesi, kellel on kodus mullivann. Õnneks ei saa mina seal sees olla ja õnneks ka minu naine mitte. Sellepärast et need mulliavad, nad on nagu mummud sellest vanni tasapinnast väljas! Nad on kõrgemad ja jäävad selja alla. Ma olen käinud ühes sellises väikses ühekohalises mullivannis - no ei saa olla, kuidagi ei ole hea! Jõle ebamugav. Kui nad oleks ühes tasapinnas, oleks teine asi. Senikaua ütlen mullivannile ei. Pigem tavaline vann.
Aga bassein? Kursavend Henrik Normann ehitas ju lausa välibasseini?
Ei. Kes selle ära majandab? Eks igaühele oma, temal välibassein, minul ümmargune laud. Mingid asjad peavad olema. Ma olen mõelnud sisustuse kohalt seda, et asjad peavad olema mugavad. Et kui sa teda kasutad, siis on hea ja mugav, mitte et istud sisse ja on jõle ebamugav, aga see-eest viimase peal disain. See on minu arvates raha raiskamine. Sileda põhjaga kraanikauss näiteks. Väga ilus ja väga lahe, aga kui pesed käed ära ja seebivaht jääb sinna püsima, ajad seda sealt veel omakorda taga, et ta alla läheks - no see ei ole mugav ju!
Kui kunagi räägiti, et kraan maksab 2500 krooni, mõtlesin küll, et no näidake mulle inimest, kes ostab endale 2500kroonise kraani - peaks poolearuline olema. Majaehitusega olen hakanud aru saama, mis asjad tegelikult maksavad ning 2500 krooni on nii väike raha võrreldes sellega, mis kõik muu veel maksab. Näiteks aasta algusest on kas või kaks korda tõusnud kaablite hinnad. No mismoodi sa siis eelarvet teed?
Mul üks sõbrapoiss ehitab, ja mu hing on väga rahul. Kus ise tööga hakkama saan, löön kaasa. Ta küsiski, et kas klaaside puhastuse tellid pesufirmast või teed ise. Muidugi ise! Aga pahteldamisse ja seinte värvimisse ma oma nina ei pista, sest ilmselgelt vusserdaks ma selle ära.
Sa vanemate lähedust pisut ei pelga? Nad ju kohe üleaedsed.
Tegelikult, üks üheksakümmend protsenti sellest otsusest, miks me sinna läksime, oligi see, et vanemad ja lisaks veel õe pere on üleaedsed. Me saame omavahel superhästi läbi. Esiteks teeb see elu palju lihtsamaks ja - kogu punt on jälle koos. See on lahe.
Galerii
