Ida-Viru iiri poiss
+20
Su Kohtla-Nõmme lapsepõlve unistuste linn, riik?
Pariis. Ikka «Kolm musketäri». Sai neid siis plastiliinist voolitud ja ise puumõõkadega võideldud…
Pariisi nägin tööga seoses ära aasta eest mais. (Sügisel lavastas Üllar Birgitta-festivalile oratooriumi «Jeanne d’Arc» ning mängib nüüd nimiosa Rakveres värsstragöödias «Cyrano de Bergerac» – M.K.) Otsisin siis sealt ka neid kitsaid tänavaid-sildu, kus Cyrano hoidis oma mõõgaga kinni sadat meest. Jeanne D’Arc on üle ilma kuulus pühak, Bergeraci teavad täna veel ehk ainult teatri- ja kirjandusinimesed. Tundub, et ega ta ka Pariisis enam eriline tegija ole. Pariisi eeslinna Sanois’ põiktänavas ta oma viimastel aastatel elas ja sinna kanti ta ka maeti. Sealt leidsin ta büsti ning Bergeraci-keskuse, see meenutas meie vana Tombi-kultuuripaleed.
Pariis ise on aga lahe. Sääl võiks nädalaid veeta. Lisaks kõigele, mis seal vaadata ja kus ringi liikuda, sattusime eriti mõnusale peole. Hotelli vastasmajas, üle kitsa tänava, lõugas lahtisest aknast mu lemmikbändide muusikat. Hõikasime: «Mis teil seal toimub?» Nemad said esimese hooga aru, et me riidleme – keerasid muusika vaiksemaks. Aga vastupidi, ja siis nad kutsusid meid sinna korterisse peole. Tuli välja, et nende n-ö Kroonika ajakirjanikud pidasid pidu, igasugu tegelasi oli sääl koos… Kui ma rääkisin, et mängin Bergerac`i, olin neile kohe oma poiss.
Prantslaste filmis mängis Cyranod Depardieu ise – kas see sind põlvist nõrgaks ei võta?
No kes teda kõik juba Eestis mänginud pole! Karm, Eskola, Roman Baskin... Tõin Depardieu’ga filmi Pariisist, kui me Rakveres juba proove tegime. Avastasin rõõmuga, et liikusin Depardieuga sama rada mööda: Cyrano pole mitte niivõrd kõrgintellektuaal kui pigem tänavakakleja, kel on meeletu kompleks oma nina ees. Aga kellele on loodus või jumal seevastu andnud särava vaimu ja ehk ka puhta hinge. Aga käitub ta kohati tõesti nagu tõeline kaak: tulen ja vaimutsen! Aga temas on veel midagi...
Intervjuud loe edasi 4. märtsi ajakirjast
Galerii
