Sport on eriti «siin ja praegu»
-23
+25
+25
kirjutas Meelis Kapstas , lisatud 29 jaanuar 2012
Suurvõistlused suusatamises ja/või iluuisutamises käivad õige talvetunde juurde. Lapsepõlvest peale, endastmõistetavalt nagu nääriöö šampanja ja ilutulestik.
Hasartse tugitoolisportlasena ei viitsiks ma vaadata ühtegi võistlust, ilma et ma enne ei teaks-valiks, kelle poolt tuliselt olla.
Eestlastele on võimalus omade poolt olla ju õige noor – harv ja hõre sündmus. Enne seda olid «meil» kaua ainult laenatud sangarid: Thomas Wassberg, Gunde Svan … Vaadates nüüd uhkelt Eesti oma õuel toimuvat Otepää etappi – aga ilma oma Veerpalu ja Šmigunita –, jäin meenutama … Sportlasi, kellele kunagi kaasa elatud. Neid on olnud kilode kaupa, aga kui paljud neist tänaseni nägupidi meenuvad …?!
Suur sport oma võiduhetkedes on julmalt ilus. Tähtmuusikutest jäävad mängima nende hitid, filmistaarid jäävad elama oma tähtrollides. Tippsportlased näevad päevast päeva üleinimlikku vett ja vilet. Väheste pingutusi kroonivad loetud sekundid kogu maailma ees pjedestaalil. Sport on eriti «siin ja praegu». Rekordeid, numbreid-nimesid mäletavad vaid spordiajaloolased ja süvausklikud fännid. Tavavaatajail on haugi mälu: kes silma alt ära, see meelest.
Rekorditest kauem elavad skandaalid. Kas või soomlaste Matti Nykänen. Õnneks kasvatas temast vändatud mängufilm «pahapoisi» renomeele peale ka inimlikkuse luu ja liha. Kes veel igaühe meeles on …? Artistisarmi suurde sporti toonud Ameerika sprinterid Carl Lewis ja Michael Johnson, ja nüüd nende väärilise vahetusena Jamaica imemees Usain Bolt. Suured šõumänid, kes ilmutavad murdosa sekundite jooksul kogu maailma pilgu all üleinimlikku keskendumisvõimet. Ja raamivad seda publiku rõõmuks mängleva tsirkusega …
Spordis on nagu kogu elus. Valatud higi ei huvita suurt kedagi, enam maitsevad publikule veri ja pisarad.
