Ometi on ta jäänud Ma olen tähele pannud, et paljud tippu jõudnud tegelased püüavad hoida madalat profiili — mõned isegi teevad oma tämbrit pehmemaks ja keeravad heli vaiksemaks. Nende eest räägivad nende teod, nii võidud kui kaotused. Mõlemaga tuleb hakkama saada. Kuid neile on selge, et ei ole vaja enam rusikat rinnale taguda nagu mägigorillal Kilimandjaro jalamil ega iga hetk end tõestada.
Mart Poom oli hea sportlane. Väravahi töö on raske. Sa pead olema valmis lauskokkupõrkeks teise täiskiirusel liikuva isasega, kelle ainus eesmärk on lüüa pall sinu taha võrku.
Itaalia jalgpalliklubi Parma pakkus Poomi eest 2001. aastal 150 miljonit Eesti krooni, kuid tehing jäi tegemata, sest tema talendi avastaja, Derby County treener Jim Smith ei olnud müügist huvitatud. See summa teeb tõenäoliselt Mardist kõigi aegade kõige kallima Eesti sportlase.
Iga tubli mehe taga on naine ja Mardil on kodu ja abikaasa Lisseli kujul tugev tagala. 1. septembril lähevad esimest korda Eestis kooli Mardi kaks poega. Tavalisse Tallinna kooli. Eliitkool neid ei vajanud, eks seal oleks tekkinud naljakas vastuolu — kuidas hakkab eestlasest õpetaja inglise keelt õpetama Inglismaal kasvanud ja koolis käinud poistele.
Mulle on alati veidi huvi pakkunud ja nalja teinud tulevast establismentikasvatava eliitkooli enesekeskne müstiline maailmapilt, nende poolpõlglik suhtumine maailma, mis jääb kooliukse taha, ja müsteerium, mis kaasneb nendesse koolidesse sissesaamisega.
Südame pealt ära. Lugupeetud Eesti kõrgaadli ja establishmenti väljapaistev esindaja Harry Lahtein, ära loe nii palju Kroonikat ja sa ei pea mitte kõike järele tegema, mida sa Kroonika piltidel näed! Vein on tarkade inimeste jook, Kroonika on tarkade inimeste ajakiri ja diplomaadi töö ei ole hullamine korporatsiooni peol. Samas tuleb Harryt ka tunnustada, sest ta lükkas ümber kujutelma Eesti välispoliitikust kui igavast kuivikust ning andis mõista, et ka Eesti diplomaadis on jamesbondilikku alget. 

 

Kommentaarid

Kommenteeri artiklit