Siis, kui ma New Yorgis käisin
-103
+96
kirjutas Liilit Kirss , lisatud 23 august 2010
Ma olen Kroonika palgal olnud juba kaks kuud, ometi on see mu esimene juhtkiri. Ma pole seda seni kirjutanud, sest olen alles hakanud harjuma mõttega, et siin töötan, ja väikestviisi oma tuttavaid selle uudisega šokeerinud.
Tegelikult oli mul plaanis hoopis New Yorki tagasi minna, proovida kooli sisse saada, elada suurlinna elu, käia muuseumides, kohvikutes, Central Parkis jooksmas ja lihtsalt jalutada mööda tänavaid, kus sigivad-sagivad inimesed sind kohati maha jooksevad. Umbes selline nägigi välja mu eelmine aasta.
Kõik algas sellest, et eelmisel kevadel sai mul kõigest kõrini. Nii otsustasin juhtme seinast välja tõmmata ja minna oma lemmiklinna New Yorki.
Ema ja isa kehitasid mu otsuse peale õlgu, ütlesid, et oma elu, ise tead. Vanaisa, kes kahjuks vahetult enne mu ärasõitu suri, oli kahe käega mu mineku poolt — ta oli esimene, kellele oma plaanist rääkisin. Sõbrad kiitsid takka, et vahva, saabki sulle külla tulla.
Kõigepealt ostsin pileti. Seejärel pakkisin asjad, ütlesin tööl, et ma nüüd siis lähen, ja pidasin ära oma sünnipäeva.
Ühel ilusal maikuu hommikul istusingi lennukile. Siinkohal tahan kohe selgeks teha, et ma ei läinud New Yorki õnne otsima. Ma ei arvanud, et mind ootab seal punane vaip või hõbedane kandik miljoni võimalusega. Läksin lihtsalt kaks kätt taskus oma viimase kuu palgaga oma lemmiklinna, et vaadata, mis saab. Et kogeda suurlinna elu, et saada öelda, et ma pole turist, ma elan siin, et laadida oma patareisid ja koguda inspiratsiooni.
Detailne kirjeldus sellest, mis seal saama hakkas, oleks liiga pikk, et seda siia kirja panna. Vahetasin korduvalt elukohta, jäädes lõpuks pidama Central Parki naabrusesse. Ma tutvusin tohutu hulga inimestega, keda nägin arvatavasti vaid korra elus. Kohtasin supersõbralikke ja lahkeid eestlasi, kes on New Yorgis juba pikemalt resideerinud. Lõpuks kolisin kokku ühe eesti tüdrukuga, kes on mu täielik vastand. Tänu temale õppisin elust hoopis teisiti aru saama, mõistvam ja tolerantsem olema.
Olin ära aasta aega ja oleksin ilmselt tagasi läinud, kui Krista, me kallis peatoimetaja, poleks mul sabast kinni haaranud.
Mis seal salata, mulle meeldib see töö, mida hetkel teen, mulle meeldivad inimesed ja nende tundmaõppimine, mulle meeldib suhelda. Sellesse Kroonikasse tegin intervjuu Marilyn Jurmaniga, kes on üks mu lemmikuid loomeinimesi. New Yorgis käisin ma aga viimati eile öösel. Jalutasin Tribecas ringi ja mul oli kodune tunne. Äratuskell tõi mu sekundiga tagasi Tallinna ja ma ennast voodist püsti ajades mõtlesin, et peaks hakkama järgmist reisi planeerima.
TINGIMUSED
Olen viisakas, sest Kroonika.ee kommenteerimiskeskkonnas viibides võtan vastutuse oma tegevuse eest ning nõustun järgnevate kasutustingimustega:
1. Kroonika.ee kustutab kommenteerimiskeskkonnast ebasündsad kommentaarid, mis
- sisaldavad laimu ning halvustavad põhjendamatult teisi isikuid
- sisaldavad roppusi ja/või ähvardusi
- õhutavad rahvuste ja rasside vahelist vaenu
- kutsuvad üles konkreetsete isikute suhtes füüsilisele vägivallale
- kutsuvad üles muule kuritegelikule tegevusele
Ebasündsad kommentaarid kustutatakse mõistliku aja jooksul pärast moderaatorile vastava teate esitamist.
2. Kroonika.ee võib rakendada ebasündsate kommentaaride salvestamise vastu järgnevaid meetmeid:
- kasutustingimuste vastu eksinud IP-aadressi blokeerimine
- sõnafiltrid
- õiguskaitseorganitele teatamine
3. Kohtu või politsei nõudel antakse välja kogu informatsioon, mis on Kroonika.ee`l ebasündsate kommentaaride salvestamise ja päritolu kohta.
Juhul, kui kasutustingimused ei ole Teie jaoks sobivad, palume Teil Kroonika.ee kommenteerimiskeskkonnast lahkuda.
15:10