Rebasekutsikas peab oma koolid läbima ühe suvega, inimlapsele on antud paarkümmend aastat õppimiseks. Tohutult pikk aeg — lugemine, arvutamine ja aina keerulisemaks läheb. Ikka väga keeruliseks.

Lapsed ja aed kasvavad ise. Ja ühel hetkel on nad suuremad, kui sa arvata oskad. Mingi teatud iga on, kui kaua nad viitsivad vanematega koos tegutseda, siis nad lendavad ühel hetkel minema. Oma paarilist ja oma seiklusi otsima ja looduse ring läheb uuesti käima. Purki sa neid ei pane.

Käisin kala püüdmas samas kohas, kuhu viimati juhtusin kuus aastat tagasi. Sama rannakalju, männid, üksik lepp merekaldal. Päikeseloojangul hüppas samas kohas ka suur haug taevasse, kus eelmine kord näkkas. Ma ei tea, kas ta püüdis kedagi või põgenes kellegi eest. Minu lanti ta ei tahtnud, see Ahvenamaa elukas. Ma ei teagi, mida ta tahtis. Oleks pidanud rohkem lante läbi proovima, äkki oleks mõnda võtnud. Kuid tundsin, kuidas minus tärkas iidse küti innukus — iha tabada see hiiglaslik saakloom ja tirida koopasse lastele toiduks. See tunne oli väga sügav, kiviajast pärit geenikogum möllas minu sees ja see haug ei lähe mu meeltest. 

Hauginolgil on teadmiste omandamiseks nädalake. Kui targaks ja osavaks ei saa, siis süüakse ta ära omade või võõraste poolt. Inimestele räägitakse igavesti kestvast õppest ja treeningust.

Kunagi üks ameeriklane küsis mult: kas sa ei arva, et lapsed, see on vastutus? Milline sõnakõlks, mõtlesin ma. Kas selle eesmärk on lastetegu lükata edasi ajani, kui on jõutud nii-öelda haljale oksale? Või vastupidi — meie kohustus on edasi anda oma spermalaeng ja munarakud enne seda, kui keskkonnamürgid, stress ja alkohol on muutnud selle ebakvaliteetseks.

Usutlesin selle numbri tarvis kergejõustiklanna Grit Šadeikot: staadion, jõusaal ja ülikool võtavad suure osa tema ajast. Ta ema Deivi lõpetas tippspordi varakult, pärast laste sündi ja nüüd võib ta kaasa elada oma tütarde Griti ja Grete teekonnale.

 

Mida arvad sina? Kirjuta oma kommentaar allolevasse vormi.

Kommenteeri artiklit