Mis Miami – Võru hoopis!
-107
+134
+134
kirjutas Krista Lensin , lisatud 27 juuli 2010
Hinnalise suvise nädalavahetuse plaanid paigas, kihutasin läbi linna bussijaama, eesmärgiks 255 kilomeetrit ja – Võru!
Mis Miami – Võru hoopis!
Olen käinud seal talvel, suvel ja iga kord on tulemus geniaalne, ainulaadne. Need on päevad täis seiklusi nagu ühes heas komöödiafilmis. Inimesed Võrus on eranditult ilusamad kui tippmodellid, pruunimad kui šokolaad, ja sel ajal, kui huumorisoont jagati, olid võrukad kohal, aga ülejäänud Eesti... kurat teab kus! Õhtul jalutasime kaunimas järverannas, kiikusime võrkkiiges ja loomulikult nautisime Tamula ühe menukoha, Rannabangalo meelitusi. Kes veel ei tea, mis seal rannas toimub ja kuidas inimesed tegelikult suve veedavad, siis bussid sõidavad iga päev – hakake juba minema! Seal, parimas seltskonnas jõmisedes, tuligi jutuks kuuritsapüük. Vaja oli vaid lõbusat, neljaliikmelist võistkonda, kostüüme, ja kuna see kõik kõlas nii jaburalt, siis, jah, meie kindel otsus osavõtuks oli langetatud 10 sekundi jooksul. Järgmisel päeval, kostüümiks triibuline meremehesärk, millelt rebitud varrukatest said seksikad tuttmütsid, vurasimegi Viitinasse kohale. Ja mis selgus? Ei peagi aedikust kanu (vene keeli kuuritsaid) taga ajama! Tegemist on hoopis veidra kalapüügiriistaga, mis tuleb sõna otseses mõttes mudamülkasse torgata, seda seal veidi ringi lohistada ja pärast, sealtsamast mudast siis, kalad ämbrisse korjata. Imelihtne? Hoopiski mitte – tund aega naerust kõveras ja mudast tilkudes solgerdasime me ühtekokku 17 võistkonna vahel, tsiteerides Lia Laatsi filmist «Siin me oleme»: «Miks me üldse tulime siia?! Kolkasse! Igavuse kätte surema! Mingisugused matsid tuiavad ringi... muretsevad... hoolitsevad nende vaaaastikute lehmade eest... Aga aastad aina läevad ja läevad...»
Tõepoolest, vahepeal oli küll tunne, et MIKS, MIKS, MIKS? pean ma olema soojal suvepäeval kaelast saati mudas ja rassima, aga kui lisaks särjepoegadele esimene linask ämbrisse volksas ja sinna vaevu ära mahtus, sai võistlusvaim hoogu veelgi juurde. Lõpptulemus oli loogiline – me olime ainukesed naised 68 võistleja seas ja välja püüti võistluse kõige suurem linask! Üldvõit läks küll tõsistele meestele, aga kes sellest enam hoolis. Uus elamus käes ja aeg end ometi puhtaks küürida, sest ees seisis järgmine peatus – Tamula rand ja Rannabangalo!
Seal mõnuledes ja Tamula järve nautides helistas mu armas tütar: «Tšau, emme, ma olen Miamis! Olen terve päev mööda veeparke kolanud ja siin on nii äge!» Kõne lõppedes avastasin end mõttelt – aga milleks meile Miami, kui kõik see lahe ja ilus on meil endil olemas, tuleb vaid osata näha ja elamusi mitte edasi lükata. Päiv oll nii hää, et süä sai tsälka!
