Suviselt
-36
+30
+30
kirjutas Paavo Kangur , lisatud 20 juuli 2010
Kihnu. Jube janu. Mööda sõidab skuutrimees. Peatan mehe ja rendin temalt 500 krooni eest skuutri. Rohkem sularaha ei ole kaasas. Teibin krediitkaardi jala külge ja võtan suuna Valgeranda, Pärnu külje all.
Rahvast on kõvasti, nii rannal kui ka kohvikus. Seisan vapralt järjekorras, õgides silmadega õllepurki külmkapis. Väga ahvatlev. Kui minu kord saabub, siis selgub, et krediitkaardiga maksta ei saa, ainult sulas. Kuidas ma topin sajase ujumispükste tasku, mõtlen ja vihastan. Hüppan tagasi skuutri selga ja kihutan Pärnusse. Seal on tsivilisatsioon ja maksab ka plastraha. Saan oma purgi kätte ja istun pingile, sellele, mille kõrval on Raimond Valgre ausammas. Saabub daam koerakesega, oma vanuse poolest võis ta isegi Valgret Pärnus kohata. Või oligi see daam kunagi roos rannaliival, kellest Raimond laulis? Võtan lonksu õlut, teisegi, ja viskan purgi prügikasti. Daam sukeldub sellele järele ja paneb saagi püüdlikult kotti, sätib kübarat ja sammub uhkelt edasi. Kas sellist Eestit me tahtsime, mõtlen ma ja suundun sularahaautomaati otsima.
Samal ajal praeb rannas suur hulk tüdrukuid. Valin kaks neist välja ja me sõidame skuutriga Kihnu poole tagasi. Tee peal saab kütus otsa. Õnneks sõidab üks tuttav Ruhnu mees kaatriga mööda ja laenab paar liitrit. Siiski on ka kaotused. Üks tüdruk, Larissa, otsustab kaatrimehe kasuks. On vist teine veidi ilusam ja kaater ka uhkem kui skuuter. Ikka juhtub. Vihastan ja keeran hoopis Manilaiu peale. Hiidpaksud kogred sulistavad ümber Manilaiu. Viskan paar tükki neist kiviga uimaseks, tegelikult olgem nüüd ausad ka, kogred takerduvad hoopis kaasas oleva neiu võrgutavasse kleiti. Vist on isased. Mehed on mehed. Ega nad ilma naisteta saa. Keeran kogred hõbepaberisse ja panen lõkkele küpsema. Mööda läheb kohaliku turismitalu peremees ja võtab külmakotist välja kaks pudelit Dom Perignon Vintage 2000 – tal oli Andres Peets külas käinud ja kaks jäid üle. Küsin, kas midagi lihtsamat ei ole, näiteks Domaine Hugel, Pinot Gris 2005 aastakäigu oma. Vana pakub seepeale Rosso di Montepulcianot 2006, aga ütlen, et nalja teed, see punane vein ei sobi kalaga. Siis saabub kaks soome turisti, kellest üks on väga Õhtulehe kolumnisti Sami Lotila nägu. Mehed küsivad, kui palju minuga kaasas olev neiu maksab, et nad on kuival. Palun põhjanaabritel džentelmenideks jääda, võtan neiu kaasa ja lahkun Kihnu suunas. Poolel teel meenub, et Roostal on surfilaager ja keeran sõiduriista põhja, Haapsalu suunas. Päike taob lagipähe, aga merel on siiski jahedam.
