Lapsendasime, sest ei saanud lapsi…
+7
Ooperiartistina eestlaste südamed võitnud Pirjo (39) ja Jüri (35), kes töötab üritusturundusagentuuri PNG loovjuhina, tegid elutähtsa otsuse ligi kolm aastat tagasi.
Mõistagi ei sünni suured otsused üleöö. Nii nagu emaks-isaks saades ollakse lapsevanemad elu lõpuni, on ka lapsendamisega seoses tehtavad otsused lõplikud. Kui Pirjo pärast järjekordset raseduse katkemist haiglavoodis lebas, olid ta jõuvarud sedavõrd otsakorral, et peale lapse saamise üritamisest loobumise ei tundunud muid väljavaateid olevat.
«Viimasel korral haiglas olles tundsin tõesti, et tahan siit ära lennata. Psüühiline ja füüsiline valu oli niivõrd suur. Siis mõtlesime, et ei ole mõtet ennast enam piinata,» lausub Pirjo.
Soovisid hüljatut aidata
«Lapse adopteerimine oli meie jaoks ainuke variant,» möönab Jüri.
Teised lapsesaamisvõimalused, katseklaasibeebi ja surrogaatema (asendusema, kes kannab oma üsas lapse ilmale) ei tulnud paaril isegi mitte jutuks. Pirjole ja Jürile tundus õige aidata neid lapsi, kes juba siia ilma sündinud on.
«Me kujutelmas on meil alati lapsed olnud. Ja eks vanus hakkas ka peale sundima. Sellist otsust ei tee enam kuuekümneselt. Tahaks ju ka lapselapsi näha,» arutleb Jüri.
Pirjo lisab, et lootus ise lapsi saada säilib kaua, kuid ühel hetkel saabub hetk, mil tunned, et peab ohjad haarama ja teisi lahendusi otsima hakkama.
«Kõigepealt oli vaja endas selgusele jõuda. Ühel momendil tuli teha otsus, et aitab nüüd küll,» sõnab Pirjo.
Pikk teekond Mihklini
Kui Pirjo ja Jüri olid lapsendamissoovis selgusele jõudnud, siis esitasid nad elukohajärgsesse maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonda sellekohase avalduse.
«Me ütlesime avaldusega oma soovi välja ja meie mõte hakkas intensiivselt selles rütmis kulgema. Sealtmaalt, kus on otsustatud, et nii, me soovime lapsendada, sealtmaalt algas ka meie nii-öelda rasedus.
Ja ootaja aeg on pikk. Kui tavaline rasedus kestab üheksa kuud, siis lapsendamise protsess on justkui rasedus väljaspool keha. Erinevus on selles, et sa ei tea, millal see lõpeb. Eks vahepeal olime ka natuke nukrad, sest me ei teadnud, millal tuleb telefonikõne, mis elu muudab,» räägib Jüri.
Lapsendamisprotsess kestis pisut üle aasta. See on piisavalt pikk aeg, et ametnikud saaksid selgusele jõuda, kes on inimesed, kes last soovivad. Jüri rõhutab, et kogu süsteem töötab lapse heaks, lapse huve esiplaanile seades, mitte tulevaste vanemate.
«Me läbisime ka spetsiaalse koolituse. Vaadati meie psühholoogilist ja vaimset seisundit, läbisime tervisekontrolli. Paljud on meie käest küsinud, et kas valisime lapse ise. See ei ole supermarketisüsteem, et sa lähed sinna ja palud endale näiteks tedretähnidega ja lokkidega last. Lastele otsitakse vanemaid.
Kui laps on juba vanem ja on teada paarid, kes soovivad lapsendada, siis analüüsitakse ka potentsiaalsete vanemate ja lapse sobivust,» selgitab Pirjo.
«See ei ole elav järjekord. Vanemateta lastele otsitakse kõige sobivamaid vanemaid. Valiku teevad koolitatud inimesed, kes väga põhjalikult testivad ja uurivad ning alles seejärel otsustavad,» lisab Jüri.
Kui Pirjo ja Jüri lapsukest ootasid, siis tungis nende hinge nii mõnigi kord nukrus. Keegi ei elanud kaasa, keegi ei helistanud nagu siis, kui on teada, et naine last ootab, et kuidas on, kas oled juba sünnitanud...
«Me usaldasime taevaisa ja mõtlesime, et praegu me lihtsalt ei saa oma last, ta on veel kinni, aga ta tuleb omal õigel ajal. Ja nii oligi,» ütleb Pirjo liigutatult.
Armastus esimesest pilgust
Ühel päeval said Jüri ja Pirjo kauaoodatud telefonikõne.
«Meile anti lootust, et on üks väike pruunide silmadega poiss,» meenutab Jüri. Kohtuotsus, mis võtab lapse bioloogilistelt vanematelt vanemlikud õigused ära, polnud veel jõustunud. Lapsendamisega seotud otsused on lõplikud ja on äärmiselt oluline, et kõik oleks juriidiliselt korrektne. Kui potentsiaalsetele vanematele on laps leitud ja leiab aset esimene kohtumine ning vanematele tundub, et see ei ole nende laps, on õigus ka lapsendamisest keelduda.
Pirjo meenutab, et eks nemadki mõtlesid, kas nad tunnevad ta ära, kas see väike pruunide silmadega poiss, kellest neile teatati, ikka on nende oma.
«Kui me teda esimest korda nägime, oli ta haiglas, kopsupõletikus, tal oli 40 kraadi palavikku. Mihkel oli päris kehvas seisus, aga ta pilgus oli midagi ja me tundsime, et tema ongi meie nunnu,» meenutab Pirjo.
«Sa tegid palati ukse lahti, me vaatasime ja tema vaatas vastu. Me ei olnud teda kunagi varem näinud ja äkki oli selge, et ta on meie laps,» lisab Jüri ning meeleliigutus toob talle ja Pirjole nüüdki veel pisarad silmadesse.
«Meie õnn oli talle raskel haiguse ajal toeks olla. Me jäime haiglasse ja enam ta juurest ei lahkunudki. Olime väikses palatis kolmekesi koos ja õppisime üksteist tundma. Enne kui kohtunik otsustas meie vanemakssaamise, olime meie oma otsuse teinud,» sõnab Pirjo.
Enne haiglasse minekut polnud nad lapse tarvis midagi valmis ostnud. Nädala jooksul, mil haiglas oldi, käisid Pirjo ja Jüri kordamööda poes — üks ostis voodikese, teine tekikese ja padja...
Haiglas viibimise aeg oli eriline veel sellegi poolest, et just seal tegi Mihkel oma esimesed sammud ja kuna palat oli väike, lasid vastsed emme-issi pojakese palatist suurde koridori käima. Selle eest saadi aga pragada, sest Mihkel viibis karantiinis ning palatist välja minna ei tohtinud.
«Kui koju läksime, siis Mihkel juba käis,» meenutab Jüri. Mihkel mäletab, et haiglast koju mindi issi autoga.
Uue elu algus
«Alguses olime ikka krampis, ei osanud ise midagi teha. Vaatasime muudkui tema järele, aga see läks üle. Harjusime teineteisega kiiresti. Ühel hetkel lihtsalt oskad õigeid asju teha. Hakkasime proovima, mis talle süüa meeldib jne. Mihkel sobis meiega kohe väga hästi. Esialgu oli ta ööuni väga erk ja me ei saanud esimesed kuus kuud praktiliselt magada,» räägib Pirjo.
Lisaks emmele-issile pidi ärevusest üle saama ka kass Jakob, kes uut pereliiget suurte silmadega uudistas.
Pirjo jäi Mihkliga koduseks ning soovib südamest tagasi teha aega, mis Mihklil emaarmastusest puudu on jäänud. Pirjo muigab, et eks muidugi ole nüüd Jüriga omaette olemiseks vähem aega, kuid tema sülle mahuvad kolm meest – Mihkel, Jüri ja kass Jakob — ka ära.
Pirjo on veendunud, et see, kelle lihast ja luust laps su perre tuleb, ei oma tähtsust: «Kes usub seda, kes mitte. Mina usun, et me oleme hingetasandil juba enne siia tulekut teinud need otsused ära. Läbi kelle ta sünnib, see ei omagi tähtsust.»
Jüri on Pirjoga ühel meelel: «Kui tagasi vaadata, siis Mihkel sündis tegelikult sellel ajal, kui me avalduse lapsesaamissooviga esitasime. Mihkli jõudmine meie juurde võttiski täpselt nii kaua aega, kuni kestis formaalsustest tulenevate asjade paikasaamine. Ta justkui teadis. Ja kui sa selliseid märke hakkad nägema, siis mõistad äkki, et ei ole mõtet tõmmelda ega tormata, kõik läheb nii, nagu peab minema.»
Pirjo julgeb oma kogemusele toetudes öelda, et usaldada tasub enda sisetunnet ja taevaisa, kes annab ja juhatab õiged inimesed kokku. Olles kokku puutunud teiste adopteeritud laste vanematega, on see veendumus saanud kinnitust.
«Ma saadan igal õhtul Mihkli bioloogilisele emale armastust ja õnnistust. Oleme talle väga-väga tänulikud,» ütleb Pirjo.
Pirjo sõnul on neil Jüriga plaanis tulevikus Mihklile väike õde või vend muretseda.
Laps viis abieluranda
Pirjo ja Jüri pole perekonnakroonikat kunagi pidanud ning tunnistavad naerdes, et nad isegi ei tea täpselt, kui kaua nad on paarina koos olnud. «Aastaarvudega on meil kehva suhe. Aga 14-15 aastat umbes oleme koos olnud. Jüri oli 22 ja mina olin 26 ja kui ma saan sel aastal juba 40, siis väike matemaatika ja…,» keskendub Pirjo tõe väljaselgitamise huvides arvutustesse.
Väike Mihkel hüüab innukalt vahele: «Mina olen kümme!»
Jüri elavneb ja vaatab pojale küsivalt otsa: «Kümme?» Ning parandab mõnusa muigega: «Sina oled kaks.» Mihkel noogutab ja jookseb tagasi mängima.
Kuigi Pirjo ja Jüri teed on aastaid tagasi ka lühikeseks perioodiks lahku läinud, leidsid nad teineteist taas.
«Meil ei ole mingit sellist hetke, mida kohtumisepäevana meenutada. Oleme teineteise kõrval olnud justkui kogu aeg, teatris töötamise aegadest,» sõnab Jüri. Pirjo nõustub, et kahjuks või õnneks ei ole neil seetõttu ka mingit tähtpäeva pidada. Seaduslikuks muudeti pikk kooselu tänu Mihklile, sest Eesti seadusandlus ei aktsepteeri adopteerijate vabaabielu.
««Pulmapidu» toimus Balti Sepiku kohvikus, viineripiruka ja kartulisalatiga. Külalisi ei kutsunud,» naerab Jüri.
«Me isegi ei tähista oma pulmapäeva, sest me ei mäleta, mis kuupäeval see oli. See oli meie jaoks lihtsalt üks formaalsus,» muigab Pirjo.
Galerii
